11. JUULI ANDRES SAMPKA
Tänavusel Kevadklassikul läbiti taas üle 500 kilomeetri ja 2000 tõusumeetrit


Kevadklassik, mis see aasta toimus juba seitsmendat korda, oli igas mõttes eriline. Üritus, mis oli endale kalendris leidnud sobiva koha iga aasta maikuu kolmandal nädalavahetusel, sai toimuda alles juulis. Samuti tuli korraldusmeeskonnal planeerida sama üritus kaks korda.

COVID-19 viiruse leviku tõttu seati piirangud massüritustele kuni mai lõpuni ja see tekitas suure segaduse majutusasutustes, kelle kalendrid peapeale pöörati. Kuigi ühistreeninguid said mai lõpus ja juunis täiel tuuril alata, teadsime, et viirus ei ole veel täielikult rahva seast kadunud. Juulikuist Kevadklassikut planeerides võtsime eesmärgi korraldada tänavune rattaüritus turvaliselt ja väiksemale seltskonnale, kui eelneval kahel aastatal. Seepärast seadsime osalejate piiranguks 30 inimest. 

Vaatamata kõigele, tuli meid reedel, 2. juulil Järve Keskuse parklasse kokku 24 ratturit, kes alustasid teekonda Lõuna-Eesti kuppelmaastiku suunas. Esimese päeva sihtkoht oli Võrtsjärve ääres olev Järveveere puhkekeskus. Distantsiks oli planeeritud 188 km ja tõusumeetreid kogunes 250. Esimene sõidupäev oli suures plaanis rahulik, sõideti suures grupis koos. 12 sõidupaari tähendas, et igaüks sai korra tunnis ees vedada ja muul ajal otsida küljetuule eest varju. Päeva jäigi iseloomustama kiire sõit pidevas küljetuule kütkes. Õhtune kava nägi ette kaks korda söömist ja sauna – seda oli kõigil vaja, et kosuda järgmiseks, juba mägisemaks päevaks.


Teine päev viis meid Võrtsjärve äärest Setomaale, täpsemalt Piusa ürgorgu. Päevane plaan nägi ette 190 km ja 1500 tõusumeetrit. Kui päeva algus oli pigem tasane ja taas silitas jalgu küljetuul, siis pärast Elvat tuli mängu üles ja alla vooklevad teed. Tõeline Lõuna-Eesti klassika! Elva peatuses algasid ka esimesed jutud võimalikust sadula vahetusest. Tagumik andis juba vaikselt tunda. 


Sõitsime läbi Otepää Kanepisse suure grupina, kus leppisime kokku, et edasi on mõistlik minna kahes sõidugrupis. Nii ka tegime. Pärast keha kosutamist Coca, kummikommide, krõpsude, küpsiste ja puuviljadega algas päeva kõige magusam osa – üles ja alla tee läbi Rõuge Haanjasse, Suure-Munamäe tippu. Teel Rõugesse läbisime ka Võrumaa ilmselt kuulsaima luuletaja Contra kodukandi Urvaste, kus nautisime meeliülendavaid vaateid.


Kinnitamata andmetel nägime Urvastes ka Contrat meile vastu sõitmas. Olime selleks ajaks juba pikalt sõitnud ja ausalt öeldes ei teagi, kas tegelikult oli ka Contraga tegu või ongi sellekandi mehed nii sarnased. See võis olla ka muidugi väsimusest tingitud viirastus. Päeva ametliku viimase peatuse tegime Rõuges, kus laual olnud pirukad tõstsid kõigi tuju. Sealt edasine tee Munamäe tippu oli juba vormistamise küsimus. Munamäelt Piusale jäänud 27 km pakkusid taas nii tõuse kui languseid, seda nii füüsiliselt kui ka tõusunurkades. Päeva kirss tordil oli kindlasti 4 kilomeetrine kruusalõik, kus sai veel viimasegi „looma“ endast välja lasta. Teise päeva lõpetas saun, väga maitsev õhtusöök ja loomulikult pits kohalikku puskarit.


Viimane, kolmas päev äratas meid hommikul vihmaga. Tee viis meid seekord Setomaa südamesse. Pedaalisime läbi Vastseliina ja Obinitsa Koidula piiripunkti, kust võis juba vaadata üle aia Venemaale. Eelnevad päevad oli pikemad sõidupäevad ja seepärast oli plaanitud Tartusse veereda rahulikumalt. Räpinast edasi kordus juba tee varasemate Kevadklassikutega ning Tartusse jõudmine oli juba küllaltki tuttav. Päeva kokkuvõtteks läbisime 140 km ja Kevadklassikul kokku 520 km. Seekord jäi ära kulgemine Tallinnasse vaid lõpetasime Tartus, kus pesime, sõime ning sõitsime rongiga tagasi Tallinnasse.  
  
 
Kõiki kolme päeva ühendas väga mõnus kambavaim. Nii sõidu ajal, pausidel kui õhtul vabal ajal oli kuulda katkematut naeru. Õhtuti võis valida endale sobiva grupi, kus sai arutada spordist, seiklemisest ja kõikidel teistel kaasnevatel teemadel. Võis valida ka seltskonna, kus toimus vabas vormis naljategemise võistlus, kus iga uus nali ületas eelmise. Kõik 24 ratturit, kes tulid reedel starti, jõudsid koju loodetavasti tugevamate jalgadega ning vaimselt värskemana. Pärast mõningast puhkust on siit hea edasi minna suve teises pooles võistluste ja teiste sportlike seiklustega. Täname kõiki osalejaid ja kaasaelajaid! Kohtume juba järgmistel sõitudel!

Filtreeri postitusi

Kes ja miks? Osa 4

Ajal, mil ühistrenne ei toimu, on õige aeg jällegi mõelda, miks koos treenimine on tore. Jagame Karel Veski mõtet, mis Tripassioni juures köidab: "Äge punt, igalt alalt ja maailmavaatelt, saab nalja ja pingutatakse ka trenni teha."
Loe lisaks

Kes ja miks? Osa 3

Nüüd, mil ühistrenne teha ei saa ja tuleb inimestega distantsi hoida, on õige aeg rohkem lugemisega tegelda ja oma mõttemustritega. Seega tutvustame veel paari vahvat spordiinimest - Siim ja Nele. Siim annab väga hea ülevaate füüsilise pingutuse seosest vaimse tugevusega, Nele jällegi arvab, et tuleb olla lootusrikas, kuigi praegu on mitmete ürituste korraldamine küsimärgi all.
Loe lisaks

Kes ja miks? Osa 2

Kes ei kujutaks ette, et ei kuuluks klubisse? Kellel on mitu päeva peale üritust on selline tunne nagu oleks veidi purjus ja kelle jaoks on Tripassioni ergutustiim eelmise aasta Tallina Ironmanilt üks meeldejäävamaid hetki? 
Loe lisaks

Kes ja miks? Osa 1

Küsisime klubiliikmetelt ja üritustel osalejat, kuidas nad on leidnud tee PFA ja Tripassioni juurde, mis neid köidab ja mida lahedat on tehtud. Ja loomulikult, mis veel alanud hooajal plaanid ja eesmärgid on. Keri edasi ja loe ise, mida räägivad esimese blogipostituses Annika, Signe ja Raivo :) Peagi juba uus postitus, kus veel vahvad inimesed muljetavad.
Loe lisaks