Kommenteeri

Minu rataste lugu - Pille Muni

Kolmandas oma varustuse tutvustamise blogipostituses tuleb juttu Pille Muni viimase nelja aasta truust kaaslasest, kes tahaks ehk triatlonide jaoks sõpra eraldistardi ratta näol aga arutlusel on olnud ka, et ehk piisab ilusamatest ja ägedamates “papudest” aga eelistatavalt roosad.
Milline ratas/rattad sul on?

Kõige tavalisem maanteeratas Cube Axial Pro, millele on lisatud aerobarid.
Kuidas kokku saite? Kaua teie suhe on kestnud ja mida olete selle aja jooksul koos läbi teinud?

Olin vaikselt hakanud triatlone tegema. Kuna triatlonid olid maratonide kõrval pigem huvitav treening, siis mul maanteeratast omal polnud ning võistlusteks algusel laenasid sõbrad enda rattaid ja treeningud said tehtud maastikurattaga ning rullusikudel. Kuna aga soov triatlone teha süvenes ja sõbrad panid end kirja IronManile ning loomulikult mina ka, siis sai selgekes vajadus osta endale ratas. Kuna olen lühikest kasvu, siis selgus muidugi, et ratast kohapeal mulle müüa polnud rattapoodidel ja tuli kevadeks ratas ette tellida ning ka rattaraami proovida polnd võimalik. Ehk ratas tuli osta nagu põrsas kotis. Ratas on ostetud 2016 kevadel ja koos oleme läbi teinud kolm IronMani: Frankfurdi ja kaks Tallinna oma. Lisaks võitnud Tiatloni Liidu karikasarjas nii triatloni kui ka duatloni vanuseklassis karika ning kogenud mitmeid ägedaid pikki rattareise. Ette on tulnud ka üks ehmatav kokkupõrge autoga, kuid see lõppes õnnelikult nii mulle kui rattale.

Kui su ratas saaks rääkida, siis millest muljetaks?

Ilmselt sellest, kuidas originaalis pandi kogemata alla liiga laiad rehvid, mistõttu esimesed treeningud sai tehtud pidurid osaliselt peal ning oli arusaamatu kui raske on teistega sammu pidada sõidul. Kuidas on nihutatud piire - nii on pikim päevane kilometraaž olnud ca 250 km. Kuidas käib pidev arutelu, kas talle on vaja Ironmanide jaoks kaaslast eraldistardi ratta näol või piisab kui ta ise saaks ilusamad ja ägedamad “papud”. Muidugi ta ise soovib ideaalis nagu ikka naised ilusaid roosasid. Ning kindlasti on tal ka naiselikud jutud, et ta on ilus ja tal on ilusad roosad ja oranžid triibud. Ja kindlasti ütleks, et ta omanik on natuke ikka hull, sest kunagi ei või teada, millise ratatsõidu plaani ja eesmärkidega ta koju naaseb. Aga üldiselt peab ta end tubliks ja on vahel ka veidi uhke kui võistlusel mõnest ülestuunitud “Ferrarist” ka mööda juhtub sõitma. Talvisest toasistumisest on ta tüdinenud, niisiis hetkel naudib juba mõnusaid kevadilmu omanikuga.

Lisa kommentaar

Email again: