Kommenteeri

Kuidas IM läks? Raino Parder: Oleks olnud patt Ironman nüüd tegemata jätta

Oma esimese täispikka Ironmani teinud Raino kirjeldab, mis tunne ootab finišisirgel punasel vaibal:  "Õnn, rõõm, viha, kõik need emotsioonid. See on seda väärt!" Oma teekonda Ironmanile ja selle läbimist tutvustab ta ise juba blogis.
Foto: Ave Kruusel
"Ironmanil osalemine on olnud mõtetes juba päris mitu aastat. See tundus kuidagi kauge ja suur eesmärk ning keeruliseks on selle teinud ka asjaolu, et puhtalt jooksumaratonil osalemine on kuidagi oma elus proovimata jäänud, mis teadagi peale seda 3,8 km ujumist ja 180 km rattasõitu pole just lihtsam ettevõtmine.

2018 lõppes mu jaoks ühe põlve meniski operatsiooniga, aga sellegipoolest võtsin eesmärgiks esialgu 2019 aasta Otepää Ironman 70.3 ürituse, kuhu ka jõudsin. Seda küll suht vähese treeningu pealt, aga mõeldud tehtud. Mäletan neid hetki jooksul, kus peas käis mõte, et täispikk on kindlasti mitte kaks, vaid kordades hullem kui see, mida ma
praegu tunnen, sest see oli raske raske raske.

2019 aasta Tallinna Ironman tundus ebareaalsena, eriti peale värsket Ironman 70.3 kogemust. 2020 aasta, olles enam-vähem olnud ilma vigastusteta, saanud treenida peaaegu aasta algusest ja järjepidevalt, oleks olnud patt Ironman nüüd tegemata jätta :) Ma teadsin, et olen suuteline lõpetama. See tunne, mida koged sellel finišisirgel punasel vaibal - õnn, rõõm, viha, kõik need emotsioonid. See on seda väärt!

Kuidas mul läks?

Mul oli oma selline väljamõeldud eesmärk, et kui lõpuaeg algab numbriga 10, siis võin selle hooaja 100% kordaläinuks lugeda. Tuli siiski napilt alla 12 tunni, mis tähendas, et ma jäin oma eesmärgist umbes tunni kaugusele, millest suur osa jäi jooksu taha, mis oligi mulle teadmatus ja osa kindlasti ka ujumise taha. Ratas oli sellel päeval neist kolmest kõige rohkem seal, kus ma arvasin teda olevat. Samas ei muuda see fakti, et ma lõpetasin - läbi vee, tuule ja vihma - ma lõpetasin! Ja tegelikult see on see, mis loeb! Tehke järgi või makske kinni :)

Meeldejäävam hetk selleaastaselt Ironman Tallinnalt oli halvas mõttes see, et kuna ujumine möödus suurelt osalt jalakrampide käes vaeveldes, siis ei julgenud ma ka ujumise vältel väga kella vaadata, et kaua ujutud või, mis see aeg juba on, et kaua lõpuni olla võiks - ei tahtnud enda tuju rikkuda. Veest välja tulles oli imestus suur kui kellal oli tund ja 35 minutit (eesmärk ja reaalsus oli tegelikult 1:15, mida igapäevaselt suutsin ujuda). Ei teagi milles peale krampide asi oli, aga eks see kõik kokku oli nii nagu oli.

Heas mõttes meeldejäävam hetk on vaieldamatult lõpp. Ma ei ole nii hea kirjutaja, et seda väga osavalt kirjeldada, aga see on see millepärast mulle sellised keskmisest suuremad ja piinarikkamad katsumused meeldivad - võib-olla nad ei meeldi neid tehes, aga pärast on kuradima hea tunne!

Edasi! Edasi! Edasi!

Kui laupäeva õhtul pärast lõpetamist, olin sellest kõigest nii räsitud, ei tahtnud ma isegi mõelda, et ma peaksin, võiksin või tahaksin sellist asja veel oma elus üle elada. Siiski - uskumatu kui kergesti mul need halvad või rasked kogemused meelest lähevad. Praegu olen juba päris kindel, et järgmine aasta jälle. Natuke tuleb nüüd vabamalt võtta ja siis uuesti trennilainele, sest järgmine aasta algab lõpuaeg kindlasti 10-ga! :)

Me oleme võimelised rohkemaks, kui me arvame, et oleme ja kindlasti ei ole triatloni mitte proovimiseks vabandus, et "Ma ei oska ujuda." - "Õpid!"

Lisa kommentaar

Email again: